pühapäev, 15. september 2013

Nädalavahetus ja kuu aega Argentiinas

Laupäev algas mul kella 2 ajal,  sest eelmine päev lõppes hiliselt, kuna käisin sõbranna juures õhtust söömas ja "The Great Gatsbyt" vaatamas (hispaania keeles, ilma subtiitriteta ja ma sain isegi aru millest jutt käib!) Ja teadagi, et siin on õhtusöök ju öösel :D. Paljud küsivad mult, et miks siin hommikusöögiks enamasti kas ainult kohvi või tee on. Olen oma siin veedetud kuuga aru saanud, et see polegi väga vajalik, sest juba kella 1-2 ajal lõunasöök ja nädalavahetustel sellel ajal tavaliselt ärgataksegi. Lisaks kui õhtusöök on nii hilja, siis minul isiklikult hommikuti kõht väga tühi polegi. Koolipäevadel söön tavaliselt hommikuks puuvilja ja rohkem pole vajagi. Kui ma neile rääkisin, et Eestis söön hommikuks muna või pannkooke, siis naerdi mind välja :D. 
Peale lõunasööki viis mu hostisa mind Aguilaresesse, mis on Concepcionist umbes 20 minuti kaugusel olev linn. Ma läksin ühe klassiõe juurde, kelle juures tegime kooki. Siin on kõik üliüllatunud, kui ma ütlen, et oskan süüa teha. Kuna siin riigis on traditsiooniks, et vaid ema teeb süüa siis lapsed vist enne oma pere loomist ei oska isegi muna praadida :D  Me tegime Argentiina versiooni küpsisetordist(ei nõua erilisi oskusi nagu aga üllatunud oldi ikkagi :D), mis oli nii maitsev!! Peale seda näitas ta autoga mulle linna. Siin saab 16. aastaselt load teha, kui vanemad loa annavad, niiet enamusel mu klassist on load olemas. Me oleks jalutanud, aga õues sadas vihma(!). Siin on vihm väga harv nähtus, mis juhtub umbes kord 3 kuu jooksul. Ma ei kujuta ette millise kultuuri shokki üks  kohalik Eestis saaks :D
Algul pidin see õhtu San Migueli minema, aga kuna see jäi ära, siis läksime Concepcionis ühele Quince'le. Quince on  15. aasta sünnipäev, mis on väga oluline sündmus ühe Sudamericana elus.  See tähistab tüdruku saamist naiseks ja selle puhul korraldatakse, kas suur sünnipäeva pidu või viiakse kingitusena Disneylandi Orlandosse. Mõnel juhul ka mõlemat. Sinna minek on iga siinse väikese tüdruku unistus, niiet quince on väga suur sündmus. Ma ei saanud alguses aru, et kui see nii oluline on siis kuidas ma, kes ma olen täiesti võõras, sinna lihtsalt lähen (uste juures olid  ka turvamehed), aga kui kohale jõudsime siis nägime Camilaga oma füüsika õpetajat ja tuli välja,  et see oli tema tütre Quince :D Ja nii me sisse saimegi. Tegelikult polnud üldse väga oluline, kas sa teadsid sünnipäeva last või mitte, sest umbes tunni ajaga oli kogu see rahvamass, keda turvad algul läbi ei lasknud, sees. Teised pidid lihtsalt vähe rohkem pingutama ja vihma käes seisma kui meie. Sai jällegi palju tantsida ja tuttavaid näha. Kuid blond nagu ma olen, äratan palju tähelepanu. Ühel hetkel rääkisin ma klassivennaga juttu ja järgmisel hetkel ümbritsesid mind umbes kümme 14-15 aastast poissi, kes nõudsid, et ma ühte neist suudleks. Ma algul mõtlesin, et nad teevad nalja ja naersin nad välja, aga kui nad ei lõpetanud mulle lähenemist, siis ma olin küll väheke creeped out. Õnneks üks tuttav päästis mu sealt olukorrast ja me lahkusime sealt Quincelt. Selliseid asju päris igapäev ei juhtu :D Koju jõudsin poole 5 ajal ja vajusin kohe magama.  
Pühapäev on meie peres empañada päev ja neid süües ma seda praegu kirjutangi. 
Homme saab esimesed kuu aega mu vahetusaastast täis. Täpselt kuu aega on möödunud päevast kui ma astusin lennukile ja jätsin oma lähedastega hüvasti. Täpselt kuu aega on kulunud, et saada üle ajavahest (tundub võimatu, aga nii see on)  ja nüüd viimaks tunnen, et väsimus pole koguaeg kallal.  Need kuu aega pole kogu aeg olnud heaheahea ja lihtne, aga ma pole kordagi kahetsenud siia tulekut ja olen nautinud iga päeva siin.

Kallistused teile Eestisse!

Besos,

Katariina

PS! Suur aitäh veelkord mu emale, et tegid mul siiatuleku võimalikuks ja toetad mind igapäevaselt sealt 13 000 kilomeetri kauguselt. Armastan sind ülekõige ja kallistan kõvasti!

teisipäev, 10. september 2013

Elu Argentiinas

Alustuseks ma kohe vabandan, et pole üldse postitanud. Ega mul muud põhjust polegi kui pole lihtsalt viitsinud. Pluss  kui mul on vabaaega siis ma enamasti magan, sest väsinud olen ma enamuse ajast. Meid hoiatati ELOl selle väsimuse eest aga ma ei kujutanud ette, et see nii hull on. Thank god for siesta :D 
Mõtlesin, et üritan siis viimased 2 nädalat siis kokku võtta ja vastata mult enam küsitud küsimustele.
*Kool. Käin erakoolis ja selletõttu kannan koolivormi. Kui alguses ei kujutanud ette ennast koolivormi kandmas siis nüüd, 2 nädalaga, on see mulle täitsa meeldima hakanud. Mu koolivorm koosneb siis tumesinisest seelikust, kampsunist ja põlvikutest või sukapükstest (olenevalt ilmast),  valgest polosärgist ja mustadest kingadest. Juuksed peavad olema kinni ja küünelakk/ehted on keelatud(kuigi keegi seda tegelikult ei kontrolli ja enamus tüdrukutel on käed sõrmuseid ja käevõrusid täis). Kool algab kell 7.45 ja päeva alustuseks on kooli siseõuel rivistus koos hommikuse palve lugemise ja lipu heiskamisega. Esmaspäevast neljapäevani on kool 12.50'ni ja reedel 12.05'ni ning selline asi nagu söögivahetund puudub. Peale kooli minnakse koju sööma või kui nälg on väga kallal siis on koolis ka puhvet. Esmaspäeval ja kolmapäeval on peale siestat kell 4 ka kehalise tund, mis tavaliselt koosneb sellest, et kes tahab mängib jalgpalli ja kes tahab korvpalli. Üleüldse selline asi nagu tunnikord siin puudub- kõik tõstavad lauad ja toolid sinna kus tahavad ja räägivad enamus tunni juttu. Kui selle kohta küsisin siis mulle öeldi, et hetkel on nö eksaminädal ja enamus tunnid ongi kordamine ning järgmine nädal hakatakse ka õppima. Juba ootan, et näha milline see välja näeb. 
*Täpsus. Seda sõna pole argentiinlaste sõnavaras, see lihtsalt ei eksisteeri siin. Ma teadsin, et siin hilinetakse palju enne siia tulekut, aga mõtlesin hilinemise all et umbes 30 minutit kõige rohkem. Ei, siin on hilinemine tundides. Paar tundi hilinemist on täiesti normaalne ja enne seda polegi väga mõtet kuhugi minna sest kedagi lihtsalt pole. Rekord tuli aga kolmapäeval, kui pidime üheksaks hommikul minema klassivenna juurde aga sinna jõudsime neljaks :D Kõik naeravad minu üle kui ma ütlen, et me peaks minema hakkama kuna jääme hiljaks muidu. Üle üldiselt on elu ka hilisem, näiteks eelmine reede läksime õhtust sööma kell 1 öösel. Ainuke koht, kus õigeks ajaks jõudmine on oluline on kool, sest kui sa täpipealt 7.45 kooliuksest sisse ei tule siis pannakse uks lukku ja sisse saad sa peale rivistust. Peale seda ütled oma nime ja kui sul on teatud arv hilinemisi siis pead tegema aasta lõpus suure kontrolltöö kõikide ainete peale. 
*Sport. Tähtsaim spordiala on muidugi jalgpall ja seda osatakse siin ikka väga hästi. Lisaks mängimisele elatakse kõvasti ka oma lemmiktiimidele väga elavalt kaasa. Argentiinas on kaks põhilist jalgpalli klubi- Boca Juniors ja River Plate. Minu peres ollakse River Plate'i pooldajad ja igakord kui mäng on siis on meespooled naelutatud teleka ette ja ikka vägaväga kõva häälega elatakse kaasa.  Lisaks seletas mu hostvend mulle üks päev pool tundi kuidas River on parim tiim Argentiinas ja Bocas on ainult negrod (tegemist ei ole rassistliku väljendiga,  negrodeks kutsutakse siin inimesi kellel on nö hing on must. Ehk vähe ohtlikumad inimesed, kes röövivad, joovad palju ja teevad narkootikume) ja ma pean olema ainult River Plate poolt :D Mu hostvennal on ka Riveri tätoveering selja peal.  Lisaks on väga populaarne rugby ja hoki. Käisin eelmine nädal oma esimesel rugby mängul(kes ei tea mis on rugby, siis see on sarnane ameerika jalgpallile, aga on erinevate reeglite ja vähemate kaitsmetega.) Mäng oli Concepcioni Huirapuca ja San Migueli tiimi vahel ja tegemist oli provintsi finaalmänguga ja oma kodulinnale elati kaasa tossupommide, pasunate, lippude ja palju muu rohe-punasega(Huirapuca värvid) Lõpuks muidugi meie tiim kaotas, aga kogu see kogemus oli ikka väga cool. 
*Keel. Keel tuleb ikka siin keskkonnas väga kiiresti. 3 nädalat tagasi oskasin ma hispaania keeles vaid paari väljendit ja aru ei saanud ma mitte midagi. Nüüdseks olen ma arenenud nii kaugele, et saan juba päris hästi aru, kui muidugi räägitakse vähe aeglasemalt,  ja oskan ennast enamvähem väljendada. Grammatika muidugi annab soovida aga küll see ka ükskord tuleb. Ka mu klassikaaslased ütlevad, et ma olen väga kiirelt arenenud. Koolis on muidugi raskem, sest kuigi ma igapäevasest jutust saan juba enamvähem kõigest aru, siis keemia ja füüsika hispaania keeles ikka üldse ei tule. See eest matemaatikas olen juba kaks uut osa õppinud (aitäh Edda Jõgi) ja õpetan juba teisi oma puuduliku hispaania keelega :D 
*Kliima. Väga muutlik, niiet üks päev on 35 kraadi ja järgmine 15. Ja 15 kraadi siin on kuidagi eriti külm, sest majad pole siin ju soojustatud ja kool on ka selline, et klassiuks avaneb kohe õue. Lisaks igahommikune palve kooliõues on ka eriti külm. Siesta on siin ikka täiesti õigustatud, sest nendel 35 kraadistel päevadel on 13-17.00 suhteliselt võimatu elada. Täna jäi näiteks kehaline kasvatus ära, sest nii kuum on. Sellist asja Eestis väga ei juhtu või nii :D
*Inimesed naeratavad siin palju rohkem ja ka võõrastega räägitakse nagu oleks tundnud üksteist mitmeid aastaid.
*Kõik tantsivad. Kõik. Pole vahet kui vana ja  mis soost. Ühelgi peol pole sellist olukorda, et keegi seisab kuskil.
*Enamuses kuulatakse hispaania keelset muusikat ja ka inglise keelsed laulud on siin ära tõlgitud ja cumbia rütm taha pandud. Näiteks eile kuulsin Adele Someone like you Argentiina remixi :D
*Eesti kohta on teadnud täpselt 3 inimest. Üks väitis mulle, et teab ja siis rääkis teistele kuidas Eesti asub Aasias.
*Lisaks minule on mu klassis veel üks vahetusõpilane ja koolis veel kolm tükki. Nad on küll Rotaryga siin, aga siiski elavad nad täpselt sama asja läbi mida mina ja tänu sellele saan ma nendega rääkida asjadest millest ainult vahetusõpilased aru saavad.
*Igal võimalikul pühal või tähtpäeval jääb siin kool ära, erinevalt Eestis, kus peab ikka väga suur asi olema, et kooli ei peaks tulema. Olen olnud siin kolm nädalat ja selle aja jooksul on olnud juba 3 kooli vaba päeva ja homme on järgmine, kuna on õpetajate päev...



Parimad küsimused:
Kas Eestis Youtube on?
Kas Eesti asub Uus Meremaa juures?
Kas Eesti on linn Venemaal või Saksamaal?
Kas Stalin elab? 


Ma üritan hakata rohkem postitama ja ka koos piltidega kui ma saan arvutiga wifisse.

Loodan, et Eestisse jätkub seda ilusat ilma kauemaks!

Besos

kolmapäev, 21. august 2013

Esimesed päevad pere juures

Olen nüüd paar päeva õnnelikult pere juures olnud. Ma valetaks kui ütleks, et see on kerge olnud, sest siin riigis ilma hispaania keeleta hakkama saamine on võimatu. Eks see keel tasakesi tuleb, aga esimesed päevad on suhteliselt rasked olnud. Hetkel ongi mu parim sõber sõnaraamat. Perega on mul aga väga vedanud. Kõik on nii toredad, aga neid on siin ikka väga palju. Lisaks neljale õele-vennale, kes elavad minuga ühes majas(ülejäänud kaks käivad teises linnas koolis), on siin veel palju sugulasi. Teisipäeval käisime onu sünnipäeval, kus oli kogu pere kohal ja seal oli mingi 30 inimest. Lisaks elab kogu pere ühes rajoonis. Aga on näha, et pere on prioriteet number üks ja see on väga armas :) Ilm on siin soe. Väga soe. Päeval tõusevad soojakraadid üle kolmekümne ja õues pole väga võimalik olla. See eest majas sees on külm. Ma ei tea, mis teema sellega on aga isegi siis kui õues on 32 kraadi sooja on toas nii külm, et peab paksu kampsuniga käima. See jääb minu jaoks arusaamatuks, aga ehk on see ka parem, sest siin ei suudaks muidu olla. Söök on lisaks perele väga oluline osa siinsest elust. Süüakse tihedalt ja palju. Ja söögist loobumine on disrespectful(mul ei tule eesti keelne sõna meelde :D) Te ei kujuta ette kui raske on neile seletada, et mulle maitseb toit, ma lihtsalt ei suuda enam süüa, sest mul on kõht nii täis. Siin on nii, et kui toitu juurde ei küsi siis järelikult ei maitse.  Hommikusöögiks on alati midagi magusat, kas saiakesed või muffinid või koogid (need kilod tulevad siin ikka väga kergelt :D) ja muidugi dulce de leche. Kes ei tea siis see on Argentiina rahvuslik aare,  nad on ise väga uhked selle üle ja 100% kindlad, et see on tervislik(see on sama tervislik kui nutella) Tegemist on piimamaiusega, mis on põhimõtteliselt sulatatud karamell. See on küll vägaväga hea, üks parimaid asju mida ma saanud olen, aga see on ka väga magus ja kindlasti mitte tervislik, sest see on reaalselt 75% suhkur. Kella 13-14 ajal on lõuna, milleks tullakse koolist koju(Kool on 8-13 ja paaril päeval on 16-17).  Kuna pärastlõunal tõuseb temperatuur siin nii kõrgele siis peale lõunat on siesta. Mu lemmik osa päevast! Aeg kui saab lihtsalt magada peale söömist.  Peale siestat umbes kuue ajal on snäkk ja siis kella 23.00- 00. 00 ajal on õhtusöök. Selle viimasega on väga raske harjuda, sest ajavahe mõjub mulle ikka veel päris hullult ja ma kipun alati ära vajuma kuna Eestis on sellel ajal kell 5-6 hommikul. Yo tengo sueño oli üks esimesi lauseid, mille ma ära õppisin, sest kõik arvavad, et ma olen kurb kui tegelt ma lihtsalt väsinud KOGU AEG. Muidugi ei saa unustada religiooni. Enne sööki loetakse palvet, pühapäeviti käiakse kirikus, Camila(host-õde) käib kaks korda nädalas leerikoolis, kirikus möödudes lüüakse rist ette ja jeesuse pildid on igalpool majas, kaasa arvatud host-ema telefonis taustapildina. See on muidugi perekonniti erinev, aga nii on asi minu peres.
Neljapäeval saan teada kuhu kooli ma lähen ja kuna täpselt, sest algselt pidin minema samasse klassi, kus käib Camila, aga tegemist on kirikukooliga, mille direktor on nunn, kellele väga ei meeldi idee vahetusõpilasest. Või nagu mu hostema ütles "she is puta" :D  Kooli ma minema pean, niiet kui mitte sinna siis kuhugi mujale, aga üks on kindel ma saan koolivormi kanda jee. 
Kui aastaalguse seminaril öeldi, et inimesed ei ole siin üldse otsekohesed ja midagi ei öelda näkku, siis esimesed päevad on täpselt vastupidist tõestanud. Esimene küsimus, mida Camila sõber mult küsis oli, et kas ma suudelda
oskan :D Lisaks veel palju palju isiklikke küsimusi ja seda,  et ma tundusin siia saadetud piltidel paksem kui ma olen AGA küll ma varsti lähen jälle paksuks haha. 
See maailm on siin ikka väga teistsugune, aga küll ma hakkama saan. Sellepärast ma ju siia tulingi, et õppida uut kultuuri :) Kui ma ükskord keele suhu saan siis läheb lihtsamaks.  Tunnen juba praegu, peale kolme  päeva, et olen arenenud. Õnneks on inimesed siin väga arusaavad :)
Armastust teile siit 13 000 kilomeetri kauguselt! 

Katariina

PS! Mu kodus pole wifit, mis tähendab, et interneti saamiseks pean ma minema kesklinna kohvikusse. Kui ma mingit muud lahendust ei leia siis see tähendab, et ma ei saa väga tihti blogi postitusi teha ja üldse Eestiga kontaktis olla. Loodan, et saate neist postitustest vastuseid küsimusele kuidas mul läheb jne. Besos!

Aasta alguse seminar!

Nii nüüd lõpuks on aega ka pikemalt kirjutada. Nagu ma eelnevalt mainisin siis olen Buenos Airesest umbes tund aega välja sõita ühes katolikus ülikoolis( Fun Fact: siin on õppinud, hiljem õpetanud ja siis seda kooli juhtinud praegune paavst). Siin toimub siis aasta alguse seminar sissetulevatele õpilastele ehk koos on kõik õpilased, kes on ülemaailma Argentiinasse tulnud.  Enamus on sakslased, neid on 22 vist, aga muidu on siin veel lisaks rootslased, norrakas, tailased, austraallased, usakas, soomlased, prantslased jne. Kohale jõudsime siia reede õhtul poole 9 ajal ehk eestis oli kell pool 3 öösel. Meil oli lennujaamas yfukas vastas, AGA ta jäi hiljaks niiet seal me olime, kaks blondi tüdrukut, oma hiiglaslike kohvritega kesetBuenos Airese  lennujaama. Kui ta lõpuks kohale jõudis siis istusime auto peale, mis viis meid sinna seminarile.
Argentiina liiklus. See vajab eraldi sektsiooni. Linnast välja viivad kiirteed, milles on ühes suunas 4 rida, AGA sõidetakse umbes seitsmes reas. Pluss rollerid. See, et kahe rea peal on 3 autot pluss roller on täiesti normaalne. Pool ajast sõitis meie autojuht üldse seal,  parkimis kohad oli. Õnneks jõudsime tervelt kohale. 
Järgmine päev ehk siis laupäev möödus gruppides workshopidel ehk põhimõtteliselt sama asi mis ELO aga Argentiinale  suunatud. Räägiti kultuurist, teemadest mida me ei tohiks puudutada, traditsioonidest jne  Muidugi  iga tegevuse kõrvale käis mate. Õhtul  pidid kõik maade esindajad tegema väikse presentatsiooni oma riigist. Nt usakas lasi endalt küsimusi küsida kuna ta ei tahtnud üksi presentatsiooni teha ja need küsimused  olid lihtsalt nii naljakad. nt kas walmartist saab relvi osta, kas  suured  ameeriklased sõidavad motoriseeritud kärudega ja kas neil on oma rajad ja parkimiskohad :D Me Kaisaga lihtsalt rääkisime kuidas meil lund sajab aprillis  ja tegime estonian face'i(emotsioonitu) Terve ülejäänud seminari kõik olid mingi "Look I'm doing the estonian face!"
Ka käisin ma oma esimesel Ladina-Ameerika diskol. See oli kindlalt mu seal veedetud aja tipphetk. Lõpuks saime ka soome kuti oma puusi liigutama,  kes alguses keeldus kohale tulemast.
Viimane päev möödus lihtsalt mängides grupimänge, kuna hommikust saadik hakati minema vahetus peredesse niiet inimesi jäi koguaeg vähemaks. Pidin ka Kaisaga hüvasti jätma :( Mu ainuke eesti keele rääkija siin. Ise hakkasime kell 2 öösel minema lennujaama poole ja hetkel kirjutangi seda istudes Buenos Airese lennujaama põrandal kell pool 5 hommikul olles maganud paar tundi. 
 Igatsen ja armastan ja kallistan!

Katariina
 

laupäev, 17. august 2013

KOHAL!

Oi jah lõpuks kohal, peale 13 tunnist lendu olen turvaliselt kohal ja juba oma esimese öö veetnud talvises Argentiinas. Ja talvise all ma mõtlen umbes 15 kraadi sooja ja päike särab. Olen hetkel aastaalguse seminaril Buenos Airesest tund aega väljas, kus veedan kaks päeva koos kõigi vahetusõpilastega, kes on tulnud Argentiinasse. Esmaspäeval pean tegema siselennu oma host-pere juurde ja siis saan korralikult alustada oma vahetusaastat.
Lend möödus ilma ühegi komplikatsioonita, kohver on alles, lennul Buenos Airesesse sain kolm kohta endale ja tollis probleeme ei tekkinud. Muidugi kõik see äralend ja hüvasti jätmine oli väga emotsionaalne ja sellega seoses olin enam-vähem kogu lennu pisarates aga nüüdseks on kõik korras ja olen oma emotsioonid kontrolli alla saanud.
Praeguseks kõik, kirjutan rohkem kui olen jõudnud host-pere juurde!

Kallid-paid

Katariina

teisipäev, 6. august 2013

Pere 2

Nagu ma eelmises postituses kirjutasin siis sain ma 15.juulil teada oma host-ema, kes on 27-aastane ja elab üksinda. Suutsin juba selle mõttega ära harjuda ja ootasin YFUlt ta andmeid. Täna siis lõpuks helistati ja öeldi, et saime Argentina YFUlt andmed, aga see pole see pere, kellest me alguses rääkisime. Seal peres on host-isa ja ka õed-vennad. 6 õde-venda täpsemalt(talk about a new experience :D) Veel öeldi, et piirkond pole ka päris sama. Peale seda lauset esimene mõte oli, et nüüd ongi Tulemaale minek. Aga tuleb välja, et uus elukoht on provints nimega Tucuman, aga linna nimi jäi mul segaseks. Tulemaast on ka asi kaugel, elan veel rohkem põhjapool, mis tähendab, et kliima saab veelgi soojem olema. AGA kuna see linn asub rohkem kui 1000 km kaugusel Buenos Airesest on mul vaja Argentina siseselt lennata ja algse 23 kilose kohvri asemel saan ma kaasa võtta vaid 15 kilo. Juba oootan pakkimist!






Perest siis lähemalt, või no nii palju kui YFU mulle infot saatis:
Mu host-isa Carlos on 46-aastane kaupmees ja host-ema Viviana on 44-aastane ja samuti kaupmees(?). Neil on 2 poega- Augustin (25) ja Barnabe (10) ning  4 tütart - Rosalia (22), Sofia (20), Camila (17) ja Martina (14). Pere on olnud ka varem vahetuspere,  mis on suuureks plussiks minu mõistmisel jne ja kõige parem osa- NEIL ON KOER(!!). Aaaa nii rahul, et neil kassi pole :D Loodan, et kuna on tegu noorte lastega, siis inglise keelt ka väheke mõistetakse, sest minu hispaania keel on suht nullilähedane ja algus saab raske olema. Midagi muud ma nende kohta ei tea, aga ma just kirjutasin neile niiet loodan neid väheke rohkem tundma õppida enne minekut.

LOODETAVASTI rohkem selliseid üllatusi tulemas ei ole ja viimane nädal ja 2 päeva mööduvad libedalt.
Tasakesi hakkab juba närv sisse tulema ja kuigi ma ei suuda ära oodata juba oma vahetusaastat, on päevi, kus ma tunnen ennast ka veidi kurvalt kuna siiski ei näe oma pere ja lähedasi 11 kuud. Aga siiski ärevus on nii suur, et kurbus ei kesta väga kaua. Pluss enne minekut on veel nii palju korda vaja saata ja no üldiselt elu Eestis nautida, et pole aega kurb olla :D Järgmine reede ongi juba minek, aeg on ikka nii kiiresti läinud!

Besos!

Katariina

esmaspäev, 22. juuli 2013

PERE!

Sain ka lõpuks pere! See juhtus tegelikult juba nädal aega tagasi, aga ma pole veel aega leidnud, et maha istuda ja sellest kirjutada.

Ühesõnaga eelmine esmaspäev(15.juuli) sain ma selle kõne, et mulle on leitud pere. On küll üheliikmeline pere, aga siiski pere! Tegemist on 27-aastase hostemaga, kes on juuksur ja moehuviline(!!!) ning ta elab linnas nimega Esperanza, mis asub Buenos Airesest umbes 500 km loodes, mis tähendab, et oodata on sooja kliimat wooo. Kuna ta on üksinda, siis mult küsiti üle, kas olen sellega nõus, aga ta tundub lihtsalt nii super inimene, et ma ei saanud ei öelda. See kõik on lihtsalt mind nii ärevaks teinud, tahan juba minna. Vaid 23 päeva ootamist!! Tahaks juba temaga ühendust võtta, aga yfu pole mulle veel andmeid saatnud :(

Tulin just Helsingist viisat tegemast. Lootsin, et asi läheb libedalt, aga kõik mis võis valesti minna läks valesti. Alustuseks kaotasin passipildid ära(õnneks saime uued teha ruttu Soomes), siis avastasin, et olen jätnud telefoni maha, lisaks saatkonnas tuli välja, et mul on mingi paber puudu. Lõpuks laabus kõik, aga vahepeal oli küll selline tunne, et tahaks alla anda. Kõige ajuvabam asi, mis oli oli see, et saatkonnas küsiti mu pere kohta ja siis ma rääkisin ja nad mingi eee siin paberitel on sul teine pere :D Ja et nende paberite järgi elab mu hostpere 3000 km Buenos Airesest lõunas, mis saaks olema ikka väga külm. Helistasime siis yfusse ja tuli välja, et see on mingi vana info. Sain ikka paraja shocki :D

Lähen nüüd naudin oma viimaseid minuteid 15-aastasena, loodan varsti juba hostema kohta rohkem kirjutada.

Olge tublid,

Katariina